Kõik algab seemnest. Skarifitseerimine ja stratifitseerimine. 

  

Idanemist võib jagada kolme etappi: kiire veeimamine, idu kasv ning idujuure läbitungimine seemnekestast. Idanemise algust, eriti suurte seemnete puhul, on lihtne märgata - kortsus seeme tõmbub trimmi. Kuid, olenevalt liigist, võib veega täitunud seeme seista pinnases aastaid, ilma, et järgneks idanemise teist faasi - idu kasvamist. Idu kasvamiseks on vaja, et varuained laguneksid ja saaksid idule kättesaadavaks. See on seemne jaoks lõpliku tähtsusega otsus. Kas seemnes algab varuainete lagundamine või mitte, sõltub keskkonnateguritest ehk sellest, kas seeme väljub puhkeseisundist või mitte. Kui idu juur juba tungib läbi endospermi ja seemnekesta, siis on taim oma lõpliku valiku teinud - edasi jääb üle kas kasvada või surra.

Inimene loomulikult soovib neid protsesse võimalikult oma kontrolli all hoida ja vajadusel kiirendada. Selle tegevusega ongi seotud mõisted skarifitseerimine ja stratifitseerimine.

Igal seemnel omad soovid...

Skarifitseerimine on seemne mõjutamine mehaaniliselt, keemiliselt või termiliselt nii, et seemne kest muutuks vett ja gaase läbilaskvaks, st seeme sunnitakse idanema puhkeseisundi katkestamisega varem kui keskkonnatingimused seda võimaldaks. Üldjuhul kasutatakse seda tiheda ja paksu kestaga seemnete korral.
Mehaaniline skarifitseerimine tähendab seemnete kraapimist ehk seemnekestade vigastamist. Seda saab teha mitmel moel: hõõrudes seemneid liivapaberiga, täkkides noaga, kraapides viiliga vms. Vältida tuleb seejuures seemnepilu ehk mikropüüli lähedalt vigastamist, et mitte kahjustada idu. Väiksemaid seemneid saab töödelda raputades purgis või muljudes kotis segatuna liiva, kruusa, terava killustiku või klaasipuruga. Tulemust hinnatakse, leotades seemneid paar päeva leiges vees - kui nad end vett täis imavad, on nad külviks valmis.
Suurt hulka seemneid korraga töödeldakse spetsiaalsetes seadmetes - skarifikaatorites.
Keemiline skarifitseerimine on seemnete töötlemine mitmesuguste kemikaalide abil.
Ained, mida kasutatakse, võib jagada kolme rühma: lämmastikuühendid (kaaliumnitraat, tiouurea), taimehormoonid (giberelliinhape) ja muud kemikaalid (väävelhape, vesinikperoksiid, soolhape).
Happes leotamine tuleb koheselt lõpetada, kui seemnekest on muutunud paberilehe paksuseks.
Pärast leotamist  tuleb seemned hoolikalt voolava vee all pesta (10 min) ja minna edasi stratifitseerimise etapi juurde, mis nüüd on lühenenud peaaegu 2 korda, või teha külv.
Termiline skarifitseerimine on seemnete töötlemine vaheldumisi keeva ja külma veega (10-20 sekundit keevas vees, 1-2 sekundit külmas vees, niimoodi 2-3 korda), mille tulemusena seemnekest praguneb.

Mõned taimeperekonnad, mille seemnete mehaaniline või keemiline skarifitseerimine kiirendab idanemist: iiris, seahernes, lupiin, kanna, hibisk, pojeng.

Suurte seemnete mehaaniline skarifitseerimine - liivapaberiga.

Väiksemate seemnete mehaaniline skarifitseerimine.

Väga suuri seemneid saab skarifitseerida ka noa abil.

Seemnete termiline skarifitseerimine.

Stratifitseerimine ehk seemnete kihitamine on seemnetele puhkeseisundist väljatulemiseks soodsate tingimuste loomine kindlaks ajaperioodiks, st hoidmine sobival temperatuuril, niiskusel ja õhurežiimil (põhiliselt on see alandatud temperatuur ja kõrgendatud niiskus koos hea õhustusega). Väga hästi sobib selleks kelder, kuid kõlbavad ka kaevikud. Kasutatakse liikide korral, mille seemnetel on pikk puhkeperiood. Stratifitseerimisaeg võib olla 1 kuust kuni 2 aastani.
Sõltuvalt kultuurist stratifikatsiooni kestvus ja tingimused muutuvad. Näiteks on aktiniidiate stratifitseerimises 3 etappi: 2 kuud t +18…+20 C, 2 kuud t +3…+5 C ja 1 kuu t +13…+15 C. Seemnete stratifitseerimist alustatakse nii, et see lõpeks 2-3 nädalat enne plaanitavat mahakülvamist.
Seemneviljaliste puhul on stratifitseerimine 2-etapiline: 2-3 kuud t +5…+7 C ja kõrgel (60-70%) üldisel niiskusel kuni 30% seemnete idanemiseks , teine etapp 1-2 kuud t 0  C ja niiskus 20-30%.
Luuviljaliste seemet stratifitseeritakse 3 etapis: 1. etapp - värskelt kogutud seemned hoitakse 2-3 kuud niiskes substraadis t +10…+15C ja 70-80% üldniiskuse juures. 2. ja 3. etapp toimub samamoodi kui seemneviljalistel. Kusjuures 2. etapil peaks võimaluse korral välja korjama juba idanenud seemned, aga kui see ei ole võimalik (suurte  koguste puhul), siis alandama temperatuuri +1…+2 C-ni.
Stratifitseerimiseks võetakse liiva ja turba segu 1:1. Seemnete ja substraadi vahekord on ühe osa seemnete kohta 3 osa substraati, mis on parajalt niiske. 1-2 korda kuus kontrollitakse ja segatakse  seemneid, et õhutada substraati ning vajadusel lisatakse ka vett. Üldjuhul on stratifitseerimistemperatuur  0…+5^oC.
Stratifitseerimisperioodi läbinud, idujuurega seemned on väga tundlikud läbikuivamise suhtes,  seetõttu on väga oluline jälgida niiskust ka pärast külvide tegemist.

Stratifitseeritakse näiteks tulikaliste ja priimulate seemneid.

Seemned on stratifitseerimisel liiva ja turba segus.

Kasutatud kirjandus:
Riho Teras "Seemnest suureks", AS Ajakirjade Kirjastus, 2009;
Katrin Uurman "Seemnete kogumine ja külviks ettevalmistamine", Räpina Aianduskooli õppematerjal: http://aianduskool.ee/rohttaimed;
Seemnemaailma lugemissaal: http://www.seemnemaailm.ee/articles/index.php?GID=224