Püsilillede eelised ja puudused võrreldes suvelilledega.

Pean tunnistama, et ma ei oska tegelikult esile tuua ühtegi tõsist puudust, mis oleks omane püsililledele üldiselt. Tegemist on tohutult liigiriika ja mitmekesise taimerühmaga ja puudusi võib siinjuures mu meelest olla pigem oskamatul aiapidajal, kes ei tea, mida ja kuhu istutada või mitte istutada, mida ja kuidas noorendada, mida, millega ja millal väetada jne jne. Ehk kes ei oska püsikute poolt pakutavas võlumaailmas orienteeruda.
Mulle isiklikult meeldib väga mõte sellest, et kui olen valinud taimele õige kasvukoha ja loonud kõik tingimused, mida taim kasvamiseks ja õitsemiseks vajab, siis ta tõepoolest püsib selles kohas ja rõõmustab mind aastaid. Ja, oh imede ime, ta võib aastaid elus püsida ka täiesti ilma hoolitsuseta ja uuesti särama lüüa, kui selleks võimalus anda.
Kui me 6 aastat tagasi ostsime vana mahajäetud ja täiesti metsistunud talukoha, siis alguses ei paistud rohu seest ühtegi jälge mingist lilleaiast. Ja siis, järgmisel suvel, pärast vaarika- ja kreegivõsa eemaldamist maja ümbert, hakkas tulema ridamisi võluvaid üllatusi. Kevadised kullerkupud; imeilus valge pojeng; leekivlilla ja erkroosa habenelk, mis nüüd aasta-aastalt kosub ja laieneb (üllatuslikult tuli välja, et tegelikult on see hoopis kaheaastane taim, kuid oskab seda osavalt saladuses hoida); sinivalge käoking; roosad ja violetsed lupiinid; ja muidugi juuniöös helendavate säravvalgete õitega laialehised kellukad. Tõsi, viimased on võtnud aias juba kolossaalsed mõõtmed ja pärast õitsemise lõppu enam kuigi võluvalt ei mõju. Siit jõuan tõesti ühe (inimese vaatevinklist võetuna) puuduseni - mõningate püsikute isepaljunemise võime võib nad muuta ajapikku suisa umbrohuks. Teine omadus, mida võib puudusena käsitleda, on noorte istikute suhteliselt aeglane kasv. Olen tasapisi oma taimekogu täiendanud mõningate taluaeda sobilike lillede lisamisega, nagu näiteks erinevad sibullilled, aed-leeklill, kaunis kukehari, aed-kukekannus, tiigerliilia, sügisaster. Uutele istikutele on omane aeglane kasv - esimesel suvel on peenras püsti heal juhul ainult paar õit, suureks puhmaks kasvamine võtab ikka mitu head aastat aega. Siin võib algaja istutaja teha kergesti selle vea, et istutus tuleb liiga tihe, kuna ei osata ette näha, kui suureks üks täisjõus püsik kasvada võib.
Sibullilled on kevadeti väga kaunid, kuid näiteks tulbid, mida väga armastan,  meeldivad väga ka mingitele loomadele. Sibulaid söövad ilmselt vesirotid ja õied ning lehed maitsevad jällegi kitsedele või jänestele - täpselt ei tea, ükski elukas pole "vahele jäänud". Seega tuleb jääda pigem nartsisside ja hüatsintide juurde, mida keegi ei puutu.

Taluaias võimust võtnud laialehine kellukas 'Alba'.

Ärasöödud tulbid. Kellele need maitsesid?

Püsikute eelised võrreldes suvelilledega: ei ole vaja igal kevadel seemnete ja ettekasvatamisega jännata; püsivad samal kasvukohal aastaid; targalt planeerides jätkub õitsejaid aeda varakevadest hilissügiseni; mõned sordid õitsevad väga pikalt ja äraõisenud õisikute tagasilõikamise korral võib toimuda sügisene järelõitsemine (nt kukekannus ja lupiin - minu lemmikud); paljude liikide paljundamine on väga lihtne (jagamise teel, sibulatega, võsunditega).
Püsikute puudused: mõnede elujõuliste liikide isepaljunemine, mis võib kontrolli alt väljuda; noorte püsikute aeglane kasv võrreldes suvelilledega.

Viimase aja trendid aianduses klapivad hästi kokku meie vanaemade-aegse hooldusvaba aia põhimõtetega. Tark on see, kes valib aeda püsikud, mis ei vaja pidevat poputamist, sidumist ja sättimist.

Kasutatud kirjandus:
Pentti Alanko "Püsililled", Varrak 2009;
Andrea Rausch "Püsililleleksikon", Maalehe raamat 2004;
Katrin Uurman "Püsililled", Räpina Aianduskooli õppematerjal: http://aianduskool.ee/rohttaimed

Fotod: erakogu