Millist vegetatiivse paljundamise viisi eelistada püsikute paljundamisel?

Kõigepealt, meeldetuletuseks - vegetatiivne paljundamine tähendab paljundamist taime vegetatiivsete osade (leht, vars, juur, mugul, sibul, risoom) abil.
Generatiivne paljundamine on paljundamine seemnete abil.

Vegetatiivset paljundamist kasutatakse püsikute puhul kõige sagedamini, kuna ta annab tulemuse kiiremini kui seemnest kasvatamine, samuti säilivad sel juhul kõik sordiomased tunnused, mis seemnest paljundamisel ei pruugi alles jääda.

Paljundamine toimub:

• JAGAMISEGA. Puhma, risoomi või juuremugulate jagamisega;
• PISTIKUTEGA. Rohtsete, poopuitunud või juurepistikutega;
• VÕSUNDITEGA. Maapealsete või maa-aluste võsunditega;
• SIBULATEGA.  Tütarsibulate, sigisibulate või sibulasoomustega.
• VÕRSIKUTEGA.

Ükski paljundamisviis pole absoluutses mõttes parem või halvem kui teised. Millist eelistada, sõltub konkreetsest taimest - tema kasvutüübist, juurestikutüübist ja taluvusest erinevate paljundamisviiside suhtes. Õnneks on selle kohta võimalik leida ka suhteliselt palju materjali, st ei pea ise jalgratast leiutama, vaid saab tugineda juba olemasolevale kogemusele. Lisan siia, et jalgratta leiutamise tunne võib ka olla tore, kui tulemus juhtub olema positiivne.
 Mõne taime paljundamine on lihtsam küll, võrreldes mõne teisega. Võtame need paljundusviisid järjekorras läbi.

Puhma jagamine on suhteliselt lihtne, kui vaid leidub korralikku labidat. Seda jagamisviisi saab kasutada narmasjuurestikku omavate taimede puhul. Üldreegel on jagada kevadel ja suvel õitsevaid taimi sügisel ning sügisel õitsevaid varakevadel. Paras on jagada emataime juurepall kaheks või kolmeks osaks, siis jääb igale taimeosale piisavalt juuri, et kindlustada ellujäämine.
Kergesti jagatav juurestik on raudrohul, kukeharjal, merikannil, astril, kellukatel, krüsanteemil, neiusilmal, siilkübaratel, suureõielisel mõrsialillel, kurerehal, monardal, kortslehel, kuningakepil, peekerlillel, aed-leeklillel, päevakübaral, villasel nõianõgesel, mailasel. Keskmiselt võib neid taimi jagada 3-4 aasta tagant.

Karvase leeklille (Phlox pilosa) juurestik. http://...

Puitunud või lihaka juurekaelaga püsikute jagamise suhtes tuleb olla ettevaatlik. Pojengi jagamine näiteks läks mul luhta. Vanas kasvukohas olev emataim jäi elama, kuid ümberistutatud osa kuivas ära, kuigi ta oli väga suure juurestikuga. Nüüd ma tean, et tuleb jälgida, kas ümberistutataval taimeosal on juurekaelal vähemalt 3-4 kasvupunga. Nüüd tean ka seda, et pojeng ja ning samuti murtudsüda on jagamise suhtes kõige pirtsakamad üldse ja sel puhul oleks pidanud katsetama hoopis pistikuga paljundamist.
Niisuguste juurtega on lisaks murtudsüdametele ja pojengidele ka käokingad, lembeliiiad, kitseenelad, astilbed, kannad, kukekannused, hostad, tõrvikliiliad ja lupiinid. Need püsikud võivad ilma vahelesegamiseta kasvada täiesti edukalt ühel kasvukohal palju aastaid.

Valge lupiin (Lupinus albus). http://aob.oxford...

Risoomidega jagamist olen teinud maikellukeste ja sõnajalgadega. See ei tundu eriti kaelamurdev, kuid siiski - tuleb jälgida, et jagatud osadel oleks kindlasti "silmad" ehk pungad, kust arenevad lehed ja juured. Jagatakse, lõigates kevadel või pärast õitsemist risoom terava noaga osadeks, millest igaühel oleks mõnus punt juurmisi lehti ning juured. Lehed lõigatakse liigse aurumise vältimiseks tagasi. Risoomiga püsikuid tuleb jagada 3-5 aasta järel, kuna muidu võivad puhmikud hakata keskelt hääbuma. Risoomi jagamisega saab paljundada veel inkaliiliaid, metspipraid, bergeeniaid, iiriseid ja võhumõõku, kuldkingi, jalglehti, konnarohtu, kuutõverohtu, soovõhku, kevadmagunaid, kolmiklilli, vesiroose.

Iirise jagamine. http://return2roots.wordpress.com...

Mugulatega jagamine. Enamus mugultaimi on pärit soojema kliimaga maadest ning meie talve nad õues üle ei ela. Seetõttu võetakse nende mugulad enamasti niikuinii sügisel üles ning säilitatakse jahedas ning pimedas. Kevadel pärast suuremaid külmi ja kui pungad on juba selgelt näha, on paras aeg mugulad uuesti maha panna, soovi korral siis juba jagatuna. Igale taimeosale peab jääma osa juurekaelast koos 1-2 pungaga ning vähemalt 1 mugul. Mugultaimed on aarum, tihe aspar, mugulbegoonia, kirivõhk, daalia, rohtlaliilia, roniliilia, lumeroos, lumekupp, päevaliilia, jänesekapsas, tulikas, kalla, tuulelill. Mugulate jagamist pole mul kunagi olnud au teha, küllap on see mul veel ees.

Aeddaalia (Dahlia x hortensis) mugulad. http://de.wiki...

Pistikute teema on minu jaoks juba natuke keerulisem, kuigi eelneva aiapidamise kogemuseta oma maa-elamises pusides on mul natuke eelmainitud positiivset "rattaleiutamist" ette tulnud küll. Näite puhul on tegemist küll üheaastaste taimedega, aga - praegugi on mul linnakodus kasvamas kaks kõrvitsataime (näevad välja, nagu mingid ronivad bonsaid - ei tea, kas veavad kevadeni välja?) ja üks basiilik, mille saamislugu on üpris juhuslik. Aiandustegevuse käigus murdusid need ladvaoksakesed ära - nüüd ma tean, et need on ladvapistikud. Kui nad umbes kuu-poolteist vaasis vee sees seistes õisi olid ajanud, selgus, et ongi juured all. Eriti rõõmustab mind praegu basiilik - pisike oksake on muutunud asjalikuks taimeks, millelt saab juba maitseks lehti kaksata.
 Teadlikult paljundan ma samal kombel juba aastaid oma tubast luuderohtu - aga sellist pistikut, mis otse mullas juured alla võtaks, pole ma oma elus veel teinud. Tundub olevat väga põnev ja palju võimalusi pakkuv. Juurdumisvõime põhineb taime meristeemkoe rakkude võimel jaguneda, et uusi rakke moodustada. Natuke mässamist on ja teadmisi peab olema, kuidas seda teha, aga kindlasti katsetamist väärt. Soovitada ei saa aga enne, kui olen ise proovinud.
Rohtsed pistikud jagunevad veel omakorda ladvapistikuteks, mis võetakse ladvast ja varrepistikuteks, mis võetakse varre keskosast.
Rohtsete pistikutega saab paljundada kellukaid, kuldkakraid, peekerlilli, kukeharju.

Rohtsed pistikud kilerullides. http://www.pikk.ee...

Poolpuitunud pistikud ei paindu ega murdu nii kergesti ja oksad, mis on lõikamiseks liiga noored, ei murdu, vaid painduvad pehmelt. Poolpuitunud pistikuid kasutatakse enim puude ja põõsaste paljundamisel, püsililledel kasutatakse seda nende taimede puhul, mille varte alumises osas on uinuvaid lisapungi - niisugused on näiteks budleia, kadakkaer, hanerohi, nelk, aubrieeta ja padjand-leeklill.

Nelgi (Dianthus) pistikud. http://davesgarden.com...

Juurepistikutega paljundatakse püsililli, millel on sammasjas sügavale tungiv juur, nagu näiteks ogaputk ja vägihein. Juurepistikuid võib võtta ka siilkübaral, mõrsialillel, pojengil, jaapani ülasel, idamagunal, priimulal. Neid peab enamasti hoidma jahedas ruumis potiga ületalve ja kevadel pungade ilmudes järk-järgult soojaga harjutama ning suve alguses maha istutama. Teine võimalus on võtta pistikud varakevadel.
Räägin siin teoreetilist raamatutarkust ja kuna ma ise pole seda kõike proovinud, näib kogu pistikute-teema üsna keeruline. Siin on veel see konks, et igal taimel on oma soovid ja eelistused ning päris hästi peab seda kõike teadma, kui tahta oma pistikutega õnnestuda.

Pojengi (Paeonia) juurestik. http://peonysenvy...

Pojengi kasvupungad. http://www.adpeonies.com/...

Võsunditega paljundamine on jällegi väga lihtne ja ka igale algajale jõukohane. Kõik on näinud, kuidas maasikas peenral oma võsusid ajab ja tüütuseni tütartaimi enda ümber levitab. See ongi võsunditega paljunemine. Tuleb vaid jälgida, et tütartaimed oleks korralikud juured kasvatanud, enne kui nad ema küljest lahti lõigata ja ümber istutada. Niimoodi paljunevad veel näiteks roomav akakapsas, punane hunditubakas, mägisibul, lõhnav kannike.
Mõned taimed paljunevad sama jõudsalt maa all juurevõsundite abil. Niisugused on brunnera, madal aster, pärl-hõbeleht ja viltjas ülane.

Maasikas (Fragaria) oma tütartaimedega. http://meritiaed...

Sibullilli teavad kõik ja ei ole midagi mõnusamat kui sügisel tulbi- ja nartsissisibulad maha panna ja juba kevadel nende õiteilu imetleda. Kui aga niisugused sibulad on mitmeid aastaid peenras kasvanud, on nad enda ümber trobikonna tütarsibulaid kasvatanud ning vajavad jagamist. Selles pole ka midagi keerulist, kuid pisikesed tütarsibulad annavad õitseva taime alles 4-5 aasta pärast. Seni on mõttekas neid potis turgutada.
Sibullilled on veel lumikellukesed, märtsikellukesed, kobarhüatsindid, sillad, võrkiirised. Gladioolidel, krookustel, harilikel sügislilledel ja freesiatel on mugulsibulad.
Paljundamise põhimõte on kõigil neil suhteliselt sarnane - tütarsibulad tuleb emasibula ümbert ettevaatlikult lahti murda. Liilial on soomussibul - see meenutab natuke küüslauku. Soomussibula jagamise juures peavad siiski olema mõned spetsiifilised teadmised - ise ei ole ma kunagi liiliaid kasvatanud ega jaganud ning kirjelduse järgi tundub see pigem keeruline.

Gladiooli (Gladiolus) mugulsibulad. http://maakodu.delfi...

Lõpuks on olemas veel võrsikutega paljundamine, mis on üks lihtsamaid paljundusviise - see põhineb osade taimede varte võimel mullaga kokku puutudes juuri kasvatada. Emataime küljes olev võrse painutatakse maha, tehakse varrele sisselõige ja kinnitatakse sisselõike koht klambriga vastu mulda. Kui juured on piisavalt suured, siis eraldatakse emataime küljest. Niimoodi saab paljundada näiteks lavendlit, kanarbikku ja nelki.

 Päris algajal on kõige rohkem õnnestumisrõõmu ja kõige kiiremad tulemused, kui ta katsetab puhma, võrsikute ja võsunditega jagamisega. Ka risoomiga jagamine on suhteliselt lihtne ja kiire ning taimed oma tüübilt pigem kergelt juurduvad ellujääjad.
Teised meetodid eeldavad juba natuke rohkem kogemust ja ka kannatust.



Kasutatud kirjandus:
Miranda Smith, Steve Bradley "Aiahuvilise abimees", Sinisukk 2012;
Pentti Alanko "Püsililled", Varrak 2009;
Katrin Uurman "Rohtsete deokoratiivtaimede vegetatiivne paljundamine", Räpina aianduskooli õppematerjal: http://ak.rapina.ee/katrinu/veg_paljundamine/